Soolesulgus on ummistus, mis tekib sooles, nii peensooles kui ka jämesooles. See seisund võib põhjustada probleeme toidu või vedelike imendumisega seedetraktis. Kui seda kohe ei ravita, võib soolesulgus surra ja põhjustada tõsiseid tüsistusi.
Soolestiku ummistused põhjustavad toidu, vedelike, maohappe ja gaaside kogunemist. See seisund avaldab survet sooltele. Suurema rõhu korral võib sool rebeneda ja selle sisu (sh bakterid) kõhuõõnde väljutada.
Soolesulguse sümptomid
Soole obstruktsiooni saab ära tunda järgmiste sümptomite järgi:
- Kõhukrambid, mis tulevad ja lähevad.
- punnis.
- Kõhukinnisus või kõhulahtisus.
- Paistes kõht.
- Iiveldus ja oksendamine.
- Siis isu kadunud
- Gaaside väljutamise raskused, kuna väljaheide on häiritud.
Põhjus ja riskifaktorid Soolesulgus
Põhjuse põhjal jaguneb soolesulgus kahte tüüpi, nimelt mehaaniline ja mittemehaaniline. Siin on täielik selgitus.
Mehaaniline soolesulgus
Mehaaniline soolesulgus tekib siis, kui peensool blokeerub. Selle võivad vallandada soolestiku adhesioonid või adhesioonid, mis tekivad tavaliselt pärast kõhu- või vaagnapiirkonna operatsiooni. Muud tingimused, mis võivad vallandada soole mehaanilise obstruktsiooni, on järgmised:
Hernia, mis põhjustab soolestiku eendumist kõhuseinasse.
- Soolepõletik, nt Crohni tõbi.
- Allaneelatud võõrkeha (eriti lastel).
- Sapikivid
- Diverkuliit.
- Intussusseptsioon või sissepoole voltuv soolestik.
- Mekooniumpistik (lapse esimene väljaheide, mis ei tule välja).
- käärsoole- või munasarjavähk (munasarjavähk).
- Käärsoole ahenemine põletiku või armkoe tõttu, näiteks sooletuberkuloosi tõttu.
- väljaheidete kogunemine.
- Volvulus või väänatud soole seisund.
Mittemehaaniline soolesulgus
Mittemehaaniline soolesulgus tekib siis, kui jämesoole ja peensoole kokkutõmbumine on häiritud. Ajutiselt võib esineda häireid (iileus) ja võib ilmneda pikemas perspektiivis (pseudoobstruktsioon).
Mittemehaanilise soolesulguse vallandavad mitmed tingimused, näiteks:
- Kõhu- või vaagnapiirkonna operatsioon.
- Gastroenteriit või mao ja soolte põletik.
- pimesoolepõletik või pimesoolepõletik.
- Elektrolüütide tasakaaluhäired.
- Hirschsprungi tõbi.
- Närvisüsteemi häired, nt Parkinsoni tõbi või hulgiskleroos.
- Hüpotüreoidism
- Lihaseid ja närve mõjutavate ravimite kasutamine. Näiteks tritsüklilised antidepressandid, nt amitriptüliinvõi valuvaigistit oksükodoon.
Soolesulguse diagnoos
Et teha kindlaks, kas patsiendil on soolesulgus, küsib arst esmalt kogetud sümptomeid ja haiguslugu. Seejärel viib arst läbi füüsilise läbivaatuse, kuulates stetoskoobi abil soolestiku helisid. Patsiente võib kahtlustada soolesulguses, kui kõht tundub paistes, valulik või kõhus on tükk.
Lisaks tehakse diagnoosi tugevdamiseks toetavaid uuringuid, nagu röntgenuuring, CT-skaneerimine või kõhu ultraheliuuring. Need pilditestid võivad aidata arstidel määrata ummistuse asukoha.
Teine meetod, mida kasutatakse soolesulguse diagnoosi kinnitamiseks, on röntgenuuring baariumklistiiri või õhu abil. See protseduur viiakse läbi baariumi vedeliku või õhu sisestamisega patsiendi soolde päraku kaudu. Baariumivedelik või õhk võimaldab röntgenuuringutel soolestikku täpsemalt näha.
Soolesulguse ravi
Soolesulguse ravi sõltub selle põhjusest. Patsiendid tuleb hospitaliseerida, et saada ravi, mis hõlmab:
- Nasogastraalsondi (toitmissondi) sisestamine. Selle söötmissondi sisestamise eesmärk ei ole anda toitu otse maosse, vaid maosisu väljutamiseks väljapoole, vähendades seeläbi kaebusi paistes mao kohta. Nasogastraalsond sisestatakse nina kaudu makku.
- Kateetri sisestamine. Patsiendi põie tühjendamiseks asetatakse kateeter.
- Vedelike manustamine infusiooni teel. Selle toimingu eesmärk on taastada elektrolüütide tasakaal patsiendi kehas.
Lisaks ülaltoodud ravile võib soolesulguse korral soovitada ka operatsiooni. Soolesulguse operatsioonile peaks ideaaljuhul eelnema paastumine. Kuna aga seda seisundit liigitatakse mõnikord hädaolukorraks, ei ole paastumine sageli võimalik.
Soolesulguse operatsioon tehakse patsiendile esmalt üldnarkoosis. Operatsioonimeetodit saab teha avatud operatsiooniga või minimaalsete sisselõigetega (võtmeaugu suurus) operatsiooniga, kasutades spetsiaalseid tööriistu, näiteks kaameratoru (laparoskoopia).
Toimemeetodi valik sõltub takistuse asukohast ja suurusest, samuti selle põhjusest. Näiteks laialt levinud adhesioonide või suurte kasvajate põhjustatud obstruktsiooni korral teeb arst lahtise operatsiooni. Vahepeal, kui obstruktsioon tekib infektsiooni või väikese kasvaja tõttu, piisab selle ravist laparoskoopilise operatsiooniga.
Soole obstruktsiooni ravi tüübid on järgmised:
- Kolektoomia. Kolektoomia ehk soolelõikus on operatsioon, mille käigus eemaldatakse kogu või osa soolest, nii peensoolest kui ka jämesoolest. See protseduur viiakse läbi, kui soolesulgus on põhjustatud kasvajast. Kolektoomiat saab läbi viia avatud operatsiooni või laparoskoopia abil.
- kolostoomia. Kolostoomia on protseduur stoomi (augu) tegemiseks kõhuseinasse väljaheidete eemaldamiseks. See protseduur viiakse läbi, kui patsiendi sooled on kahjustatud või põletikulised. Kolostoomi võib muuta püsivaks või ajutiseks.
- Adhesiooni vabastamise operatsioon (adhesiolüüs). Soole adhesioonid või adhesioonid saab vabastada avatud või laparoskoopiliste kirurgiliste meetoditega. Avatud operatsioon tehakse patsiendi kõhuõõnde pika sisselõike tegemisega, et arst saaks vahetult näha siseorganite seisukorda. Samal ajal kasutatakse laparoskoopias spetsiaalseid tööriistu, näiteks kaameratoru, et kuvada kujutis kõhuõõne siseorganitest, nii et piisab, kui teha kõhupiirkonda mitu väikest sisselõiget.
- Paigaldamine stent. Selle protseduuri käigus stent (torukujuline võrk) asetatakse patsiendi soolde, et hoida sooletrakt lahti ja vältida ummistuse kordumist. Seda tehakse, kui obstruktsioon esineb korduvalt või kui sool on tõsiselt kahjustatud.
- Revaskularisatsioon. Revaskularisatsioon on protseduur verevoolu normaalseks taastamiseks. Seda protseduuri tehakse siis, kui patsiendil on isheemiline koliit, mis on seisund, mille korral sooled muutuvad verevarustuse vähenemise tõttu põletikuliseks.
Soolesulguse tüsistused
Kui soolesulgus ei asu koheselt ravile, võib see põhjustada eluohtlikke tüsistusi, millest üks on soolekoe surm verevarustuse katkemise tõttu. See seisund võib vallandada sooleseina rebendi (perforatsiooni), mille tagajärjeks on peritoniit või infektsioon kõhuõõnes. Perforatsioon peritoniidiga on hädaolukord, mida tuleb koheselt ravida.