Hüperhidroos on seisund, kui inimene higistab liigselt. See seisund võib ilmneda isegi siis, kui te ei treeni või kuuma ilmaga. Hüperhidroos võib esineda kogu kehas või teatud kehaosades, nt peopesa käsi.
Higistamine on normaalne protsess ülekuumenenud kehatemperatuuri jahutamiseks. Liighigistamise all kannatavatel inimestel tuleb higi välja aga tavalisest rohkem. See seisund ilmneb isegi siis, kui keha ei vaja jahutamist.
Hüperhidroosi võib kogeda igaüks. Kuid enamik hüperhidroosiga inimesi hakkab seda seisundit kogema lapsepõlves või noorukieas. Kuigi liighigistamine ei ole ohtlik, võib see põhjustada häbi, stressi, depressiooni ja ärevust.
Hüperhidroosi põhjused
Higistamise protsess algab kehatemperatuuri andurist. Kui keha tuvastab temperatuuri tõusu, käivitab keha närvisüsteem koheselt higinäärmed higi eritama. Seda tehakse selleks, et kehatemperatuur langeks.
Lisaks sellele, et higistamine on põhjustatud kehatemperatuuri tõusust, on see normaalne ka siis, kui tunnete end närviliselt.
Põhjuse põhjal jaguneb liighigistamine kahte tüüpi, nimelt;
Primaarne hüperhidroos
Primaarse hüperhidroosi korral on närvisüsteem higinäärmete stimuleerimisel üliaktiivne. Selle tulemusena eritavad higinäärmed higi, kuigi seda ei vallandu füüsiline aktiivsus ega kehatemperatuuri tõus.
Primaarse hüperhidroosi täpne põhjus ei ole teada. Siiski kahtlustatakse, et see seisund on pärit perekonnast.
Sekundaarne hüperhidroos
Sekundaarne hüperhidroos tekib mõne muu haigusseisundi tõttu. Nende seisundite hulka kuuluvad diabeet, hüpertüreoidism, podagra, menopaus, ülekaalulisus (rasvumine) ja teatud tüüpi vähk.
Lisaks meditsiinilistele seisunditele võib sekundaarne hüperhidroos ilmneda ka teatud ravimite või toidulisandite võtmise kõrvalmõjuna. Opioidide võõrutusnähud võivad samuti põhjustada liigse higistamise sümptomeid.
Hüperhidroosi sümptomid
Hüperhidroosi iseloomustab liigne higistamine ilma käivitavate teguriteta.
Inimesel võib kahtlustada hüperhidroosi, kui:
- Higihelmed on selgelt näha, kui ilm pole kuum või kui olete lõõgastunud (pole palju tegevust)
- Tema riided on sageli higist märjad
- Teil on probleeme tegevustega, näiteks raskusi ukse avamisega või pliiatsi käes hoidmisega, kuna teie peopesad on higist märjad
- Nahk tundub õhuke, lõhenenud ja ketendav, kahvatuma või punaka varjundiga
- Sagedased nahainfektsioonid kehaosades, mis higistavad liiga palju
Liighigistamise sümptomid võivad olenevalt tüübist olla erinevad. Siin on selgitus:
- Primaarne hüperhidroosPrimaarne hüperhidroos esineb tavaliselt ühes või mitmes kehapiirkonnas, eriti kaenlaalustes, kätes, jalgades või otsmikul. Liigne higistamine ei ilmne une ajal, vaid võib tekkida kohe pärast ärkamist. Üldiselt esineb primaarne hüperhidroos lapsepõlvest või noorukieast.
- Sekundaarne hüperhidroosSekundaarne hüperhidroos põhjustab tavaliselt kogu keha tugevat higistamist, isegi magamise ajal. Patsiendid kogevad sekundaarset hüperhidroosi tavaliselt alles pärast täiskasvanuks saamist.
Millal arsti juurde minna
Mõnikord võib liigne higistamine olla tõsise tervisehäire tunnuseks. Pöörduge viivitamatult arsti poole või lähimasse kiirabisse, kui liigse higistamisega kaasneb iiveldus, valu rinnus ja pearinglus või tunne, et hakkate minestama.
Samuti on vajalik arsti poole pöörduda, kui teil tekivad järgmised seisundid:
- Hakkab higistama rohkem kui tavaliselt
- Öine higistamine ilma päästikuteta
- Liigne higistamine segab igapäevast tegevust
- Higi põhjustab emotsionaalset stressi või häireid ühiskondlikus elus
Hüperhidroosi diagnoosimine
Liighigistamise diagnoosimiseks küsib arst küsimusi kogetud sümptomite, kaebuste esmakordsete ilmnemise vanuse, samuti patsiendi ja tema perekonna haigusloo kohta. Pärast seda viib arst läbi põhjaliku füüsilise läbivaatuse.
Hüperhidroosi põhjuse väljaselgitamiseks teeb arst täiendavaid uuringuid, näiteks:
- Vere- ja uriinianalüüs
Arst võtab laboris uurimiseks patsiendi vere- või uriiniproovi. Seda testi kasutatakse selleks, et teha kindlaks, kas esineb tervisehäireid, mis võivad põhjustada hüperhidroosi, nagu hüpertüreoidism ja madal veresuhkur (hüpoglükeemia).
- Higi test
See test tehakse selleks, et välja selgitada, millistel kehaosadel on hüperhidroos ja kui raske see on.
Hüperhidroosi ravi
Liighigistamise ravi põhineb põhjustel. Kui selle põhjuseks on haigusseisund, ravib arst seda seisundit enne hüperhidroosi ravi. Kui aga liighigistamise põhjus on teadmata, hakkab arst koheselt ravima liigset higistamist.
Ravietapid, mida arstid tavaliselt liighigistamise raviks võtavad, on järgmised:
1. Ravimite manustamine
Tavaliselt antakse järgmised ravimid: antiperspirant mis sisaldab alumiiniumkloriidi. Seda ravimit kantakse nahale öösel ja hommikul tuleb see maha pesta.
Oluline on meeles pidada, et higistamisvastased ained võivad põhjustada silmade ja naha ärritust. Seetõttu tuleb seda kasutada vastavalt arsti juhistele ja ettevaatusega.
Teised ravimid, mida arstid võivad välja kirjutada, on antikolinergilised ravimid, näiteks: glükopürroonium, higistamist käivitavate närvide töö pärssimiseks. Antidepressante võib anda ka higi tootmise vähendamiseks ja ärevuse vähendamiseks, mis võib hüperhidroosi süvendada.
2. Iontoforees (higi blokeerija)
Seda protseduuri tehakse, kui kätes või jalgades esineb hüperhidroos. Seda ravi tehakse patsiendi käte või jalgade vette kastmisega. Pärast seda suunatakse elekter läbi vee, et blokeerida higinäärmed.
See ravi on efektiivne paljudel patsientidel. Mõju ei kesta aga kaua ja teraapiat tuleb korrata mitu korda.
Esialgu võib patsient vajada 2–3 raviseanssi 1 nädala jooksul 2–5 nädala jooksul. Seejärel saab patsient kaebuste leevenemise korral teraapiaskeemi vähendada kord nädalas või kord kuus.
3. Botuliinisüst toksiin (botox)
Botoxi süstid võivad ajutiselt blokeerida närve, mis põhjustavad liigset higistamist. Botoxi süste tehakse mitu korda higistavatesse kehaosadesse, alustades kohalikust tuimestusest.
Botoxi süstide mõju võib kesta kuni 12 kuud ja seda tuleb korrata. Pange tähele, et see ravi võib põhjustada süstitava kehaosa ajutist lihasnõrkust.
4. Mikrolaineravi
See teraapia kasutab higinäärmete hävitamiseks mikrolaineenergiat. Seda ravi viiakse läbi 20-30 minutit iga 3 kuu järel, kuni patsient paraneb. See ravi võib aga põhjustada kõrvaltoimeid ebamugavustunde ja nahatundlikkuse muutuste näol.
5. Operatsioon
Kui liigne higistamine toimub ainult kaenlaalustes, teeb arst higinäärmete eemaldamiseks operatsiooni. Seda protseduuri tehakse aga ainult liighigistamise korral, mida ei saa ravida teiste ravimeetoditega.
Samal ajal võivad arstid käte higistamise kontrollimiseks teha sümpatektoomia. Sümpatektoomia viiakse läbi seljaaju närvide põletamise või pigistamisega, mis kontrollivad käte higistamist. Sümpatektoomiat ei saa teha, kui peas või kaelas esineb hüperhidroos.
Lisaks meditsiinilisele ravile saavad patsiendid teha enesehooldust, et kontrollida higistamist ja vältida kehalõhna tekkimist, näiteks:
- Käi iga päev duši all, et vältida bakterite kasvu nahale
- Keha kuivatamine pärast vannitamist, eriti kaenlaaluste ja sõrmede vahel
- Kandke nahast kingi ja puuvillaseid sokke, mis imavad higi
- Vahetage sokke regulaarselt või siis, kui need muutuvad niiskeks
- Ärge kandke liiga sageli suletud jalatseid
- Valige igapäevaseks tegevuseks nahal lahedad riided ja treenimiseks kergesti higi imavad riided
- Harjutage lõõgastustehnikaid, nagu jooga või meditatsioon, et kontrollida stressi, mis võib põhjustada hüperhidroosi
Hüperhidroosi tüsistused
Hüperhidroos võib põhjustada infektsiooni, kui nahk on sageli niiske või liiga märg. Lisaks võib liighigistamine tekitada haigetel piinlikkust, sest nende riided või kaenlaalused näevad märjad välja. Need tingimused võivad kaudselt häirida tulemuslikkust tööl või õppimisel.
Hüperhidroosi ennetamine
Pärilikkusest tingitud hüperhidroosi ei saa vältida. Sekundaarse hüperhidroosi ennetamine sõltub põhjusest.
Näiteks saab ravimit vahetades ära hoida ravimi kõrvalmõjust tingitud liighigistamise. Samal ajal saab kofeiini sisaldavate jookide tarbimisest tingitud liighigistamise korral ennetada kofeiini sisaldavate jookide tarbimise lõpetamist.
Pange tähele, et teatud haiguste, näiteks südamehaiguste või vähi põhjustatud sekundaarse liighigistamise korral ei saa ennetada.