Stetoskoop on arstide poolt tavaliselt kasutatav uurimisvahend. See tööriist on mõeldud keha seest tulevate helide kuulamiseks, millest üks on südamelöökide kuulmine ja kõrvalekallete tuvastamine.
Lisaks südamelöökide kuulmisele saab stetoskoopi kasutada ka teiste keha seest tulevate helide kuulamiseks, näiteks hingamishelid või soolehelid (soolehelid). Nende helide tüüp ja intensiivsus võivad aidata arstidel diagnoosi panna ja patsiendi seisundit hinnata.
Stetoskoobi osad
Stetoskoope on materjalide osas erinevates variantides ja nüüd on saadaval isegi digitaalsed stetoskoobid. Sellest hoolimata jääb selle meditsiiniseadme kuju üldiselt samaks. Stetoskoobil on neli põhiosa, mida peate teadma:
1. Kõrvaklapid
Kõrvaklapid on osa stetoskoobist, mis kinnitatakse kõrva külge, et kuulda siseorganite helisid. Üldiselt kõrvaklapid valmistatud pehmest kummist. Lisaks sellele, et kummimaterjal on mugavam ja ei tekita kõrvas kandmisel valu, aitab see summutada ka väljast tulevaid helisid.
2. Torud
Torud on osa stetoskoobist õhukese ja pika toru kujul, mis meenutab voolikut ja mis edastab heli diafragmast või diafragmast kelluke läheb kõrvaklapid.
3. Diafragma
Diafragma ehk diafragma on osa õhukesest ja lamedast membraanist stetoskoobi pea otsas, mis on valmistatud ringikujulisest plastikkettast.
Sellel diafragmal on spetsiaalne funktsioon kõrgsageduslike helide või helide kuulamiseks, näiteks vilistav hingamine kopsudes. Teatud tüüpi stetoskoobidel on ainult diafragma, teistel aga diafragma ja diafragma kellad.
4. Kelluke
Kelluke on stetoskoobi viimane osa, mis on ringikujuline ja kinnitatud diafragma tagaküljele. See on väiksem kui diafragma. Kelluke kasutatakse madala sagedusega helide või helide, näiteks südamehelide kuulamiseks.
Stetoskoobi üksikasjalikumad funktsioonid
Üldjuhul on stetoskoobi ülesanne kuulata südamelööke, et oleks näha, kas süda lööb korralikult ja on normaalse rütmiga või mitte. Selle uuringu tulemusi saab kasutada võrdlusalusena südame tervise seisundi hindamisel.
Lisaks südamelöökide kuulmisele kuuleb stetoskoop ka kopsude helisid. Kopsu uuritakse stetoskoobiga, et hinnata, kas hingamishelid on normaalsed või mitte.
Arst kahtlustab hingamisprobleeme, kui kuulete ebanormaalseid hingetõmbeid, millega tavaliselt kaasnevad täiendavad hingamishelid, nt. norskamine või stridor ja vilistav hingamine. Ebatavalised hingamishelid võivad olla ka nõrgenenud hingetõmbehelide kujul või isegi heli puudumisena.
Vähe sellest, stetoskoopi saab kasutada ka kõhupiirkonna uurimiseks. Tavaliselt tehakse soolestiku helide või helide kuulmiseks kõhuõõne uuring stetoskoobiga. Soolehelide suurenemine või vähenemine võib olla seedehäirete näitaja.
Stetoskoop ei ole lihtsalt objekt, mis täiendab arsti välimust. See tööriist on arstide jaoks kohustuslik, sest see on väga kasulik arstide abistamiseks patsientide haiguste diagnoosimisel.